KRAHV PETER AUGUST FRIEDRICH VON MANTEUFFEL 1768-1842
Krahvid Manteuffelid põlvnevad Zoege von Mannteuffelite perekonna Liivimaa harust. Maanõunik Gotthard Johann oli Eestimaa maanõunik ja kuberneri eemal viibimisel kirjutas ürikuile alla. Väga rikas mees, asutas Kursi majoraadi, reisis Viini, kus talle annetati 1759 krahvitiitel. Selle Gotthard Johanni pojapoeg oli Peter.
Ravila mõis kuulus 16. sajandi lõpust kuni Põhjasõjani Uexküllidele, 1768 omandas Ravila mõisa koos Palvere mõisaga Detloffide käest Hollandi teenistuses olnud kolonelleitnant krahv Karl Manteuffel, kes abiellus 1762 Ravila pärijannaga Helene von Uexkülliga.
Isa Karl Reinhold oli Kiltsi, Kabala, Pada jt mõisate omanik. Peter Manteuffel sündis 1768 Tallinnas, elas Kose kihelkonnas Ravila mõisas. Lapsepõlv möödus Ravilas, mõisa peahoone ehitati 1770. aastatel. Ema suri 1772, isa suri 1779.
Vanemate surma järel hoolitses Peteri eest vanaisa, õpetasid koduõpetajad. Valgustusaegse aadlikasvatuse juurde kuulus reisimine, reisil saatis krahvi Otto Wilhelm Masing. Valgustatud baltisakslased propageerisid oma tegevuse läbi haridust ja rahvavalgustust, seda sõltumata nende usulistest vaadetest või seisukohtadest pärisorjuse suhtes.
O.W.Masing lõpetas Halle ülikooli usuteaduskonna. Õppis teoloogiatja selle kõrval muusikat ja joonistamist, oli andekas keeltes. Õppimise kõrvalt teenis raha tõlkimisega. Oskas saksa, eesti, kreeka, itaalia, prantsuse, vene ja ladina keelt.
O. W. Masing sündis Põhja-Tartumaal Lohusuus, köster Kristian Masicku peres. Tema isa oli eestlane, kes oli abielus aadlisoost sakslanna Anna Ludovica von Hildebrandtiga.
Peter kuulas ka loenguid Leipzigi ülikoolis immatrikuleeriti 1787.
Iseloom
Tormakad tantsud ja mängud, lustlik.
Vastuoluline isiksus, ta ei hoolinud palju aadlike tavadest ja eelarvamustest. Valgustuse vaim tõukas teda lähemale loodusele ja maarahvale.
Heasüdamlik, tark, helde, abivalmis.
Karm, tujukas.
Krahvi „hommikutundmused“ valges kuuses, piibu ja kohvitassiga.
Tal oli rahvalik keelekasutus.
Mõisnik ja haagikohtunik
Juuru haagikohtuniku ametis kuni 18.sajandi lõpuni.
Suurmaaomanik, mitu mõisa ja abimõisad.
Ilmselt korraldas Ravila mõisa pargi rajamist.
Peter kui perekonnainimene
Vabaabielus Tüüringist pärit Johanna Dressleriga (Dresselt) ka Zweig sünd 1776, surn enne 1816. Kolm tütart Karoline, Henriette ja Amalie.
Õhtuti pühendus lastele, tegi jalutuskäike, laskis hobused ette rakendada ja sõitis tütardega külla.
Valvas kiivalt tütarde üle.
1816 abiellus paruness Helene Louise Elisabeth Uexküll –Gyldenbandiga (1788-18499) Peterist 20 aastat noorem, kaks last poeg Karl ja tütar Elise.
Karl (1820-1849) suri noorelt, Elise Wilhelmine (1818-1902) abiellus Paul von Kotzebuega ja mõis läks Kotzebuede omandusse.
Krahvi suhtumine talurahvasse
1791 nõudis kohtu teel tagasi ühe juba ammu ära jooksnud talupoja lapsi.
Mõisatöö oli päikesetõusust loojakuni, öösiti oli rehepeks.
1805 võitlesid öise rehepeksu vastu ka Ravila teomehed, 2.oktoobri „lahingu“ käigus said surma 2 Ravila meest ja üks haavata. Karistuseks said 6 Ravila teomeest Tallinnas 15-20 paari vitsu, kaks neist saadeti Siberisse.
Aga Saksimõisas andis tagasi vabatalupoegade õigused.
Ka Ravilas peksti laupäeval talupoegi, karistused hilinejatele, teade selle kohta, et ka ise peksa andnud.
Rendilepingud ei olnud väga rängad.
Ajas mõisa põllul töötajatega juttu.
Sügiseti talgujoodud, milleks tapeti härg ja tehti õlut.
Tundis eestlaste sõnavara, vandumist.
Krahv pannud viiulimängija lõikuseajal väljale mängima.
Krahvi suhtumine kirikusse
Kose kirikupatroon.
Tegi oreli kirikule.
Hernuutliku liikumise toetaja.
Hernhuutlus on protestantlik äratusliikumine. Rõõmsameelse, samas väga tundelise vagaduse toomine luterlikku kirikusse on olnud selle liikumise teeneks. Hernhuutlaste tegevuse kõrgpunkt Eesti alal on olnud 18.-19. sajandil. Hernhuutlased jõudsid siia 1730. aastatel. “Vennastekogud pakkusid talurahvale eneseteostusvõimalusi. Hernhuutlik termin ärkamine on eestlaste kui lätlaste rahvusliku liikumise sünonüümiks. Vennastekogude liikumisega kaasnev päevikute ja kirjavahetuse pidamine andis eestlastele motiivi kirjutamisoskuse omandamiseks.
Krahv maeti Kose kalmistule.
Krahv kui leiutaja
Lennumasina ehitaja.
Lendamise katse mõisa katuselt.
Purjevankri (purjesaani) ehitamine jpm.
Krahv kui töömees
Hööveldas, poleeris, niitis, töötas põllul.
Taimelavad.
Kaevas ja kastis.
Nn „postidevahe“, mida krahv harinud.
Ehitaja.
Krahv kirjanikuna
Eestikeelsed värsid kahekümnendates eluaastates.
Laul 1798. aastast.
Käsikirjas on säilinud „Orina mõisa kubjas Hans ja Lepa Triinu: Üks Kõrtsu jutt” (ilmunud 1959). Tõenäoliselt kuuluvad tema luule hulka „Viina kiitlemine” (179?), „Üks Ennemuistne Luggu ühhe Warga peäle”.
Pika elu jooksul tehtud tähelepanekud talurahva elu ja vajaduste kohta viisid ta mõttele pakkuda neile ajaviiteks rahvavalgustuslikku mõnusat, kasuliku ja kasvatusliku sisuga jutukirjandust. Jutukogu „Aiavite peergo valgussel” (1838, 1839, 1939) on ajastu üks silmapaistvamaid ja kunstiväärtuslikke proosateoseid, kus kujutatakse elulähedaselt ja üksikasjade rohkelt külaühiskonda (mõisavargus, joomine, armastus jm).
Teoses leiduvad luuletused (sirbilaul, ketruslaul, talgulaul) levisid üle Eesti ja neid on hiljem rahvalauludena üles kirjutatud.
Tema teine tähtteos on karskussisuline jutustus „Villem Navi ello-pävad” (1839, 1922), mis põhineb šveitsi kirjaniku J. H. D. Zschokke rahvaraamatul „Branntweinpest” (1837). „Villem Navi elupäevad” on ilmunud soome (1856, 1887) ja ka vene keeles (1964). A. Annist avaldas kõik teadaolevad P. Mannteuffeli kirjatööd uuesti „Teostes” (1967).
Aiawite peergo walgussel 1838.
Vt lisaks: https://et.wikipedia.org/wiki/Peter_von_Manteuffel
Kasutatud materjale: Ly Renter
